KANNAPÖÖRE KARJÄÄRIS: minu teekond ettevõtluseni

Mõned sündmused elus toovad meie ellu rohkem muutuseid kui teised. Emaks saamine oli minu jaoks kahtlemata see suurema muutuse tooja. Kui mul veel lapsi ei olnud, olin ma arvamusel, et eks kindlasti on peale lapse sündi asju, millega tuleb kohaneda, aga üldiselt läheb elu senist rada mööda edasi. Lapse kõrvalt saab kõik tehtud, laps harjub magama igalpool ja erinevate helide keskel, lapsega kodus oleku ajal on mul võimalik tegeleda rohkem enda hobidega, kui laps hakkab lasteaias käima jätkan muretult senisel tööl… Seda nimekirja saaks veel jätkata, aga ma arvan, et Sa juba mõistsid, mida ma silmas pidasin.

Kokkupõrge müütidega ja esimene äratundmine, et midagi tuleb muuta.

Reaalsus oli aga see, et juba vahetult enne esimese lapse sündi koju jäädes, tekkis minus tunne, et kuidas ma ikka annan selle päris enda pisikese 2-3-aastase lapse terveks päevaks lasteaeda, kui ma ise olen tööl. Ja seda viis päeva nädalas, sest mul oli väga tore töö, aga ilma igasuguse aja ja asukohalise paindlikkuseta. Ma ise tunneks end päevad läbi 16-21 väga aktiivse tegelasega samas ruumis olles päris väsinult, kuidas peaks end tundma siis veel pisike inimene? Ma ise eelistan iga kell magada oma kodus, oma voodis, rahus ja vaikuses, miks peaks siis laps kõigega kohanema ja igalpool magama? Lapse kõrvalt saab kõik tehtud – kui vaja, siis saabki, aga, kas see on alati oma hinda väärt? Kõik need olukorrad võivad olla reaalsus ja sageli ongi. Aga mina tundsin, et mulle selline reaalsus ei sobi.

Kõik need ühiskonnas valjuhäälselt levivad müüdid kukkusid minu jaoks kolinal kokku. (Praegustele värsketele emadele mõeldes, ma õnneks tunnen, et vahepealsete aastatega on see pilt oluliselt muutunud. Ühiskonna teadlikkus on oluliselt kasvanud. Räägitakse rohkem vanemluse erinevatest tahkudest.) Minu arvamused ja väärtushinnangud muutusid hetkega. See oligi esimene koht, kus minus tekkis teadmine, et soovin luua enda ellu rohkem paindlikkust ja minu jaoks seostus sellega kohe idee, et pean looma niiöelda “oma asja”. Ma ei ole kunagi arvanud, et ettevõtja elu on lilleaasal keksimine, aga tööd tuleb teha nii palgatöötaja kui ettevõtjana. Ettevõtjana on mõningane vabadus mängida, millal ja mis tingimustel töötada. Just see mänguruum aja ja tingimuste osas oli see, mida tundsin, et mul on vaja.

Piiravatest uskumustest ehitatud müür.

Selle otsuse või teadmisega aga midagi kergemaks ei läinud. Tekkis hoopis stress, et mida ma siis nüüd tegema hakkan ja tegelikult, kes ma üldse olen, et midagi ise tegema hakata? Kõik on juba tehtud, mul pole teadmisi, pole vahendeid… Nii ma siis käisin nende mõtetega aastaid. Vahepeal sain teist korda emaks ja olin veel rohkem stressis oma mõtete keskel. Ja ma olin seda seni, kuni hoidsin kinni sellest mõttest, et ma pean selle “oma asja” looma samal erialal, mida olen õppinud ja millel senini tegutsenud.

Mul on sotsiaalvaldkonna haridus ja olen enamus enda tööaastaid töötanud erivajadustega inimestega sotsiaal- ja haridusvaldkonnas. Sest muud ma ei ole ju õppinud, muud ma ei oska, mida ma siis teen? Erinevat liiki käsitööd oskan ka, aga ma olin piisavalt palju kuulnud lauset “käsitööga arveid ei maksa ega leiba lauale ei teeni” ehk selle peale ma isegi ei mõelnud.

Otsus, milles peitus jõud.

Muutus saabus siis, kui ma otsustasin, et nii enam edasi ei saa, midagi tuleb muuta. Muutsin seda, keda ma kuulan ja jälgin, mida ma loen, milline on keskkond mu ümber. Sealt edasi suutsin ma järjest hakata lahti laskma oma senistest mõtetest, avastasin endas uusi külgi, mis olid varem lihtsalt kusagil peidus olnud. Kui noorem laps oli saanud 1-aastaseks, oli mul tekkinud teadmine ja usk endasse, et ma teen selle “enda asja” ära. Ma endiselt ei teadnud veel, mis see saab olema, aga ma teadsin, et see on väljaspool minu senist eriala. Oli väga vabastav lõpuks mõista, et ettevõtlusega alustamiseks ei pea ma looma hooldekodu ega lastehoidu, mis pole just nipsust 2500€ osakapitaliga alustatavad ettevõtmised (just see oli tol ajal ettevõtte alustamiseks nõutav osakapital, täna sellist miinimumnõuet enam ei ole). Ja kumbki neist ettevõtmistest poleks mulle toonud ka seda ajalist ja asukohalist vabadust, mida ma otsimas olin. Aasta hiljem registreerisin enda ettevõtte ja alustasin pisikese e-poega.

Mõni rada on kivisem ja käänulisem, aga see ei tähenda, et seda mööda ei peaks sammuma.

Nüüdseks on sellest möödas 3 aastat. Alustasin suure hooga. Tulemused aga ei tulnud sellised ja nii kiiresti nagu ootasin. Hinges muidugi pettusin, aga pusisin ikka edasi. Vahepeal jõudsin minna ka erialasele palgatööle, kus olin kaks aastat. Palgatööle minnes jäi ettevõtte kallal tegutsemine täiesti soiku, sest minu jaoks oli ikka korralik raputus uus kogemus, kus ühte võrrandisse pidi mahtuma lapsed, kodune elu, kellast kellani palgatöö ja seejuures leida veel aega enda tegemisteks. Otsustasin, et las ettevõtluse teema hetkel jääb pausile, püüan rütmi paika loksutada ning mõtteid tuleviku osas selgemaks saada. Samas selle kõige juures ma teadsin, et nii ma jätkata ei taha ja peale pausi pean enda tiivad uuesti välja sirutama ja looma endale selle, mida ma soovin.

Paus aitas mul korrastada mõtteid ning iga uus tööpäev meenutas mulle järjest tugevamalt, et tuleb luua muutus. Ma küll armastasin enda valitud valdkonda ja tööd (erivajadustega inimestega töötamine on tõeliselt äge!), aga aeg ja muutused elus olid muutnud ka mind ja minu väärtushinnanguid ning see kõik ei sobitunud enam kokku. Lisaks olid vahepealsed aastad viinud mind lõpuks taipamiseni, et me ei pea siin elus tegema vaid seda, mida kunagi õppinud oleme. Tehes vaid üht, jätame nii palju potentsiaali kasutamata. Uued algused on sageli hirmutavad, aga selle kõrval kahtlemata ka põnevad.

Kui ka Sina tunned, et oled oma elus sarnases punktis, siis tule jälgi minu mõtteid, nõuandeid ja nippe kannapöördest karjääris ja ettevõtlusega alustamisest instagramis @eluloov.